Meie koolist

Keelekümblus


Keelekümblus on mitmekeelsuse väljakujunemist toetav kakskeelse õppe meetod. Kuigi valdavalt mõistetakse Eestis keelekümbluse all venekeelse elannikkonna õpetamist eesti keeles, võib see tähistada mistahes teise keele õpetamist, näiteks, inglise keele kümblusklassid. Metoodika leiab aga Eestis enamasti kasutust vene õppekeelega lasteaedades ja põhikoolides.

Võõrkeele kümblusprogrammid võeti kasutusele Kanadas 1965. aastal, selleks, et luua Quebecis elavatele inglise keelt kõnelevatele lastele võimalus hästi omandada Kanada kaks riigikeelt - inglise keel ja prantsuse keel.

Keelekümblusprogramm, mis on käigus Eestis, on mugandatud ja teisendatud selleks, et need rahuldaksid Eesti riigi ja elanike eesmärke. Keelekümblusprogramm on kakskeelse hariduse rikastav vorm.

Keelekümblusprogramm on kavandatud nii, et lapsele luuakse teise keele õppimiseks samad tingimused, mis on tal emakeele või esimese keele õppimisel. Õpetaja kasutab keele õpetamisel kogu päeva jooksul ainult sihtkeelt ning õpilased õpivad keelt seda kasutades. Õpetajad seovad suhtlemist rutiintegevustega, harjumuspäraste toimingutega, mis korduvad regulaarselt iga koolipäeva jooksul. Alguses toimub õpe žestide, näitlike vahendite, ühiste tegevuste kaudu, edaspidi laiendab õpetaja õpilase mõttearutusi, parafraseerib ning kasutab töös õpilastega erinevaid aktiivõppemeetodeid, mis võimaldavad õpilastel rohkelt keelt kasutada .

Keelekümblusel on koolis mitmeid vorme. Meie vabariigi  põhikoolides on kasutusel nii varase kui ka hilise keelekümbluse mudelid.

  1. Varane keelekümblus. Põhikooli lõpuks toimub vähemalt 60% õppest eesti keeles. Vene keele kui emakeele õppimist alustatakse teisest klassist ja vene keele osatähtsus suureneb järk-järgult kuni see moodustab 6. klassist alates umbes 40% õppekava mahust.
  2. Hiline keelekümblus. See süsteem rakendub põhikooli teise astme 5. või 6. klassis. Eesti keel ja eesti keeles õpetatavad ained moodustavad 60% mahust ja mahu kujundamisel ning ainete valikul lähtub kool ootustest, mis on aluseks põhikoolijärgseks õppeks vajaliku keeleoskuse saavutamiseks.

Keelekümblusklassis on õppeainete sisu tihedalt seotud sihtkeele omandamisega. See aitab kiirendada õpilaste üldist õppekava omandamist. Temaatiliselt ülesehitatud õpitegevused seovad kommunikatiivseid pädevusi üldainete sõnavara, erinevate õpistrateegiate ja kriitilist mõtlemist arendavate tegevustega, mis näitab teadmiste elulisust. Samuti on keelekümbluse õppekava eesmärgiks õpilaste emakeele säilitamine ja igakülgne arendamine ning toetamine.

Keelekümbluse õpetajad peavad valdama laste poolt õpitavat keelt emakeelena või on omandanud sihtkeele sellisel tasemel, et see ei erine emakeelest. Spetsiaalset väljaõpet õpetaja ei vaja, ta peab olema tutvunud keelekümblusalase metoodikaga, mis erineb tavakooli metoodikast selle poolest, et keelt tutvustatakse tegevuste saatel, peamine tähelepanu on aine omandamisel läbi keeleõppe. Õpilase sõnavara suureneb koos õppekava läbimisega klassist klassi. Hiline keelekümblus, kus tähelepanu on pööratud teadmiste omandamisele, nõuavad õpetajalt erivaljaõpet, siin suurenevad järsult õpetaja professionaalsuse ja emakeele oskuse nõuded. (Ü. Rannut 1992)

Keelekümbluse peamised põhimõtted

  • Üks õpetaja- üks keel;
  • Õpetaja aitab õpilasel aru saada, et õppimine ei ole raske;
  • Õpetaja  julgustab lapsi keelt kasutama igal võimalikul juhul.
  • Õpetaja kujundab õpilasel positiivse suhtumise eesti keele ja ainete õppimisse;
  • Õpetaja arendab lapse loovust ja aktiivsust;
  • Õpetaja poolne ning kõigi teiste kooli töötajate lähenemine lapsele on sarnane;
  • Õpilane ise kujundab endale paraja tunnitöö tempo;
  • Õpilase poolt tehtud vigu ei parandata, vaid korratakse õigesti ja lastakse õpilasel omakorda üle korrata;  
  • Õpilastele jagatakse rohket tunnustust.

 

Keelekümblus on mitmekeelsuse väljakujunemist toetav kakskeelse õppe meetod. Kuigi valdavalt mõistetakse Eestis keelekümbluse all venekeelse elannikkonna õpetamist eesti keeles, võib see tähistada mistahes teise keele õpetamist, näiteks, inglise keele kümblusklassid. Metoodika leiab aga Eestis enamasti kasutust vene õppekeelega lasteaedades ja põhikoolides.

Võõrkeele kümblusprogrammid võeti kasutusele Kanadas 1965. aastal, selleks, et luua Quebecis elavatele inglise keelt kõnelevatele lastele võimalus hästi omandada Kanada kaks riigikeelt - inglise keel ja prantsuse keel.

Keelekümblusprogramm, mis on käigus Eestis, on mugandatud ja teisendatud selleks, et need rahuldaksid Eesti riigi ja elanike eesmärke. Keelekümblusprogramm on kakskeelse hariduse rikastav vorm.

Keelekümblusprogramm on kavandatud nii, et lapsele luuakse teise keele õppimiseks samad tingimused, mis on tal emakeele või esimese keele õppimisel. Õpetaja kasutab keele õpetamisel

kogu päeva jooksul ainult sihtkeelt ning õpilased õpivad keelt seda kasutades. Õpetajad seovad suhtlemist rutiintegevustega, harjumuspäraste toimingutega, mis korduvad regulaarselt iga koolipäeva jooksul. Alguses toimub õpe žestide, näitlike vahendite, ühiste tegevuste kaudu, edaspidi laiendab õpetaja õpilase mõttearutusi, parafraseerib ning kasutab töös õpilastega erinevaid aktiivõppemeetodeid, mis võimaldavad õpilastel rohkelt keelt kasutada .

Keelekümblusel on koolis mitmeid vorme. Meie vabariigi  põhikoolides on kasutusel nii varase kui ka hilise keelekümbluse mudelid.

  1. Varane keelekümblus. Põhikooli lõpuks toimub vähemalt 60% õppest eesti keeles. Vene keele kui emakeele õppimist alustatakse teisest klassist ja vene keele osatähtsus suureneb järk-järgult kuni see moodustab 6. klassist alates umbes 40% õppekava mahust.
  2. Hiline keelekümblus. See süsteem rakendub põhikooli teise astme 5. või 6. klassis. Eesti keel ja eesti keeles õpetatavad ained moodustavad 60% mahust ja mahu kujundamisel ning ainete valikul lähtub kool ootustest, mis on aluseks põhikoolijärgseks õppeks vajaliku keeleoskuse saavutamiseks.

Keelekümblusklassis on õppeainete sisu tihedalt seotud sihtkeele omandamisega. See aitab kiirendada õpilaste üldist õppekava omandamist. Temaatiliselt ülesehitatud õpitegevused seovad kommunikatiivseid pädevusi üldainete sõnavara, erinevate õpistrateegiate ja kriitilist mõtlemist arendavate tegevustega, mis näitab teadmiste elulisust. Samuti on keelekümbluse õppekava eesmärgiks õpilaste emakeele säilitamine ja igakülgne arendamine ning toetamine.

Keelekümbluse õpetajad peavad valdama laste poolt õpitavat keelt emakeelena või on omandanud sihtkeele sellisel tasemel, et see ei erine emakeelest. Spetsiaalset väljaõpet õpetaja ei vaja, ta peab olema tutvunud keelekümblusalase metoodikaga, mis erineb tavakooli metoodikast selle poolest, et keelt tutvustatakse tegevuste saatel, peamine tähelepanu on aine omandamisel läbi keeleõppe. Õpilase sõnavara suureneb koos õppekava läbimisega klassist klassi. Hiline keelekümblus, kus tähelepanu on pööratud teadmiste omandamisele, nõuavad õpetajalt erivaljaõpet, siin suurenevad järsult õpetaja professionaalsuse ja emakeele oskuse nõuded. (Ü. Rannut 1992)

Keelekümbluse peamised põhimõtted

  • Üks õpetaja- üks keel;
  • Õpetaja aitab õpilasel aru saada, et õppimine ei ole raske;
  • Õpetaja  julgustab lapsi keelt kasutama igal võimalikul juhul.
  • Õpetaja kujundab õpilasel positiivse suhtumise eesti keele ja ainete õppimisse;
  • Õpetaja arendab lapse loovust ja aktiivsust;
  • Õpetaja poolne ning kõigi teiste kooli töötajate lähenemine lapsele on sarnane;
  • Õpilane ise kujundab endale paraja tunnitöö tempo;
  • Õpilase poolt tehtud vigu ei parandata, vaid korratakse õigesti ja lastakse õpilasel omakorda üle korrata;  
  • Õpilastele jagatakse rohket tunnustust.